Kell tiksub ja tiksub hommiku suunas. Päike mängib kusagil kaugel idas juba inimestega peitust ja ehk mõni lindki lõõritab laulu sealpool.. Aga sellegipoolest on Ats soojas kodus, unise pilguga turvaliselt arvutitoole külge aheldatuna ja muudkui trükib ja trükib tähti DJ River'i "The Green Room"'i saatel (kes teab, see teab ;)). Ega mingisugust konkreetset sihti mul sellega polegi, lihtsalt vajan kerget tõuget enne kui magama jään, enne kui padi mu näo omaks võtab. Unenäod on ju tegelikult ühed kõige toredamad asjad üldse: me loome oma mänguväljaku kus me ise oleme peategelased, koht kus saab alati see kes sa tahad, ilma et keegi pahaks paneks. Veidrad lood nende unenägudega sellegipoolest, et miks on mõni unenägu reaalsem kui teine? Kes või mis paneb piiri unenäo ja reaalsuse vahel? Äkki on unenägu lihtsalt üks meie meeleseisunditest.. näiteks purjus olles tunnetame kogu maailma hoopis teistmoodi, mis jaguneb omakorda veel erinevateks seisunditeks. Miks ei või siis unenägu olla kõigest meeleseisund, või siis, kogu ärkvelolek olla unenäo suhtes teine meeleseisund? Kui näeme õudusunenägu ja tunnetame hirmu, siis ärgates on hirmutunne ikka veel alles, unenägu ja reaalsus justkui segunevad. Kui meie meeled teevad meie tajud-aistingud unenägudes nii reaalseteks, siis miks ei või olla unenägu kui uus (ja samas vana) ja avastamata maailm meie jaoks? Niigi väidetakse, et igasugused astraalprojektsioonid ja muud vaimu-hinge-ränded on võimalikud. Lähtudes igasugustest sarnastest absurdsustest saab väita, et iga teooria on võimalik ja kusjuures, irooniliselt, iga teooria ongi teoorias võimalik.
Tegelikult saab kõiki neid väiteid loogilise mõtlemise abil ümber tõestada ja kuna ma olen niivõrd kahestunud isiksus, siis ma arvatavasti ei nõustuks paljude väidetega mis ma ülal välja tõin, seega ma parem enam ei piina oma pead tänaseks selliste küsimustega. Seega head ööd teile üksikutele, kes siia aeg-ajalt ära eksivad.
