Sügis

Sügis on käes. No, täielikult siis käes. Enesetunne on ka samale lainele sätitud, igaaastane asi. Mitte, et mu enesetunne nüüd koguaeg vihmasaju käes liguneks ega külm tuul hõlma alt sisse poeks, ebameeldiv, ma tean, aga päevad tunduvad suverohekalt tumesiniseks, hallikaks muutumas ja kui nüüd aus olla, siis mulle meeldib muretseda (sõnatäienduseks, masenduses olla). Nimelt leian, et suudan niimodi asjadest rohkem aru saada, headest ja halbadest. Suvi on aeg kus võib ja saab sinisilmne olla, ülejäänud aasta tuleb rügada uue suve nimel. Uue rohelise nimel. Kui kõik aastaajad värvideks muuta, siis selline see oleks:
Talv - Valge (loogiliselt võttes, lume järgi, aga kui vaadata ümber nurga siis võib ka valget arvestada kui uue ja puhta lehena elus. Valge ei ole värv ja talvel puuduvadki värvid.)
Kevad - Kollane ja punane (pilt hakkab ilmet võtma, punane tähendab paaritumishooaja algust)
Suvi - Rohekas ja oranž (kõik teavad mis suvi on ja igalühel on see erinev, seega ei vaja kirjeldust)
Sügis - Tumesinine ja hallikas.
Ja imelik, et kui kõik värvid omavahel segada, saab sellise rõveda pruuni. Naljakas, et aasta otsa sagistame igal pool, et leht pruuniks määrida.. äkki see ongi pruun asi? Ma tundsin lapsepõlvest juba ennast teistest erinevana kuna ma olin ainuke kellele meeldis talv rohkem kui suvi. Ma loodan, et tänavune talv määritakse mul alguses ilusate värvidega üle, kellegi konkreetse poolt kes viimase viie kuu jooksul on toonud igasuguseid uusi värve minu ellu, isegi neid mida ma ei ole võimeline nägema.